Kodukontor: ohtlik ja ebaefektiivne. Täitsa isiklik lugu.

Kodukontor: ohtlik ja ebaefektiivne. Täitsa isiklik lugu.

Otsustasin ka proovida kodukontori võimalusi ja teha seda täiel rinnal. Tulemuse hindamiseks kasutasin subjektiivset eneseanalüüsi metoodikat, sest mingi metoodika ju peab olema.

Loomulikult oli vaja proovimiseks minna töisest keskkonnast välja. Loodus, värske õhk, päike – puhas idüll töiste saavutuste esilekutsumiseks. Ja kus siis ikka seda mitte teha kui läksin vanematele külla.

Läksime juba eelmisel õhtul kohale et ärgata varakult ja jõuaks palju teha. Aga enne, kui arvuti taha istun, mõtlesin, et olen natuke kodustes toimetamistes abiks ja oli plaan teha veidi talvepudi. Selgus, et kodukontori talvepuude tegemise nurgakeses oli ennast sisse võtnud rästik. Rästik kontoris on ju ohtlik! Ei hakanud tüli norima, alustasime läbirääkimisi ja leppisime kiirelt kokku et viin ta vaatama kaugemaid paiku, kuhu ta ise ei viitsiks minna. Nii saigi rästik deporteeritud ja puude tegu sai alata. Tund läinud.

Puid tehes pealelõunal märkasin, et isa ei ole jaksanud ära oodata, kuni puudetegu lõppeb. Pidime minema koos mesilasi toimetama. Puudeteole läks 4 tundi.

Tõmbasime siis puudeteole joone vahele ja läksin isale mesilasse appi. Kuigi isa 80+ eluaastat ja ratastool ei sega teda seal ka üksi hakkama saamast. Ja nagu pildilt näha, on temal mesilaste seas suurem austus kui mul. Isal peas ainult ca 40 aastat vana mesiniku müts, mina aga oli nagu teiselt planeedilt oma kostüümiga. Mesilas läks kiirelt, ainult pool tundi.

Siis oli juba toimetatud küll, tegime lõunapausi. Piilusin korraks telefonist vastamata kirju, arvutit välja ei võtnud kotist, sest majja sissesõidutee hakkab umbe kasvama ja vajab tähelepanu. Kui sellele kohta kätte ei näita, siis kriibib auto ära. Võtsin hekitrimmeri ja kui juba hoog sees, lõikasime tagasi ka ühe metsatee raja. Ja sinna läks järgmised 2 tundi.

Läksin tuppa ja vaatasin, et isa peab plaani, et vinüülimängija ja võimendi kokku liita ning muusika taas mängima saada. Loomulikult ajasin selle asja ka joonde. Sinna läks tund, sest kõik kaablid olid ju vaja ka ilusti ära peita, et pärast ema käest vasta pead ei saa.

Piilusin korraks telefoni ja seal olev mulle ei meeldinud aga ema kutsus juba õhtust sööma sest pidime linna tagasi ka jõudma. Ja kui arvutada natuke töötunde, siis oli juba selge ületöötamise oht, oli oluline lõpetada.

Töise bilansi kokkuvõte:

Positiivne

  • Töökeskkond sai muudetud ohutuks, rästiku transport
  • Ca 2 ruumi lõhkumata aga saetud talvepuid sai metsast koju toodud
  • Üks mesitaru sai uue põhja ja nüüd saab jootmissüsteemi taas tööle
  • Ca 400 m sissesõiduteed + ca 200m metsateed sai tagasi lõigatud
  • Isa muusikakeskus sai tööle pandud
  • Kõik kiired ja väga kiired kirjad said vastatud vähemalt enne kuupäeva vahetumist aga seda küll juba linnas.

Negatiivne

  • Leidsin, et kontoris võib olla ohtlik, kui loodus töökeskkonda pressib rästiku näol
  • Vastamata kirjade hulk mahult ei vähenenud
  • Ühtegi sisulist tööd teha ei jõudnud
  • Kaks olulist telefonikõnet jäid vastamata, kuna kehva levi tõttu ei kandnud ma telefoni kaasas
  • Paadiga merele ei jõudnudki

 

Kokkuvõte:

Kogemus – igati positiivne

Reflektsioon – sai seatud natuke valed eesmärgid kodukontoris töötamisele.

Järeldus – sobib hästi puhkamiseks aga mitte tulemusliku töö tegemiseks.

Rakendamine – järgmine kord ei sea endale igapäeva tööga seotud eesmärke ja tean, et kõned kirjad ei saa vastatud ning võtangi seda KODUKONTORIT kui puhkust. Muidu on see enesele müük ning enesepettus.

 

Sündmuste võlu peitub väikestes hetkedes

Sündmuste võlu peitub väikestes hetkedes

Viimased kuud on toonud mu tööellu hulgaliselt rõõmuhetki ja kinnitanud taas, kui väga ma oma tööd armastan. Mulle on alati oluline, et esinejad tunneksid end enne publiku ette minekut hoituna – tass kohvi, väike amps ja mõnus, rahulik olemine. Seekord ütles üks tegija mulle, et teda pole kunagi nii hästi vastu võetud – ja see pani mind mõtlema kuidas saab olla teisiti? Hea energia, mis sünnib kulisside taga, jõuab lavale ja publikuni – just see sünergia teebki sündmusest midagi enamat. Nii et jätkan rõõmuga sündmuste loomist ja naudin iga hetke selle juures!

Suur aitäh kõigile inspireerivatele koostööpartneritele – meie WOW Events loovhing Miko Luha oma lustaka oleku ja üllatusterohkete tegevustega, alati sümpaatne Meelis Kubo oma maagiliste trikkidega ning särav ja sõnaosav Kethi Uibomägi. Aitäh ka uutele tegijatele: naerukoolitaja Epp Priimägi, holistilise näojooga treener Kaidi Hunt, Luxsanat vahvad juhendajad ja paljud teised.

“Suur aitäh ka kõigile tellijatele ja klientidele – just tänu teile saame neid ägedaid hetki luua, ilma teieta poleks see kõik võimalik.” Ootan juba põnevusega uusi sündmusi – nii suvel, sügisel kui ka talvel!

Kui soovid sinagi oma sündmusele ägedat energiat ja tugevat tiimi, siis kirjuta mulle julgelt: anne@wowevents.eu.

Anne-Ly

Halb tagasiside üritusel: „Väga hea pidu oli… aga rääkida ei jõudnud.“

Halb tagasiside üritusel: „Väga hea pidu oli… aga rääkida ei jõudnud.“

 

See lause kõlab justkui komplimendina, aga kui hetkeks süveneme, siis selles on peidus midagi palju olulisemat. Midagi, mis jäi sündimata. Inimene tuli, nautis, nägi… aga ei kohanud. Ei jõudnud kontakteeruda, ei saanud jagada ja ei saanud vastu.

Kui me korraldame sündmusi, siis me justkui loome lava – aga see lava ei ole pelgalt etteaste jaoks. See on ka ruum sisemiseks liikumiseks. Sündmusel on alati psühholoogiline mõõde – see mõjutab inimest. Küsimus on: kuidas?

Üks pidu võib jätta inimese kergeks, inspireerituks, ühendatuks. Teine võib olla vali ja tempokas, ent pärast jääb ainult väsimus. Mis vahe on?

See vahe tekib seal, kus on ruumi. Ruumi olla, ruumi kuulata, ruumi rääkida, ruumi vaikida. Kui seda ei ole, siis ei saa sündida ka muutust.

Ja sündmus, mis ei tekita muutust, on lihtsalt ajutine meelelahutus.

Et poleks tegemist ajutise meelelahutusega peab läbi mõtlema, mis võimalused meil sündmusel suhtluseks on. Siin mõned mõtted:

  • Vaiksed alad – vaikusesaared

Vaikus ei ole tühjus. Kui meil on sündmusel alad, kus saab võtta hetke ja lihtsalt rääkida vaiksel toonil, siis on loodud võimalus ise reguleerida, millise intensiivsusega me külalistega suhelda soovime.

  • Silent disko – mänguline vabadus

Silent disko ei ole litsalt uuesti leitud vana. See on taaskord valikuvabadus külalisele, kas suhtlen või lähen peo vooluga kaasa. Ja taas saad intensiivsuse ise valida ja ei pea leppime peale pressitud tempoga.

  • „Hingamispausid“ tegevuste vahel

Selleks et ühest tegevusest saadud emotsioon jõuaks natuke ladestuda ja vaim uueks tegevuseks valmistuda on vaja „hingamispause“. Praktikas tähendab see seda, et peale iga tegevus peaks olema vähemalt nii pikk aktiivse tegevuse paus, et külaline jõuaks ennast soovikorral värskendamas käia. Ehk ca 5 minutit minimaalselt. Seda ei pea ajakavasse alati sisse kirjutama aga õhtujuht – moderaator peab seda ise jälgima.

  • Arutelud – koos mõtlemise vägi

Müksake külalisi suhtlema läbi kergete ja meelelahutuslike jääd murdvate tegevuste. Näiteks visake õhku küsimus, et las laudkond arutab omavahel, kellel on kõige ekstreemsem hobi või kõige suuremate veidrustega lemmikloom.

Iga üritus, olgu see gala, seminar, suvepäev või avapidu, võiks olla midagi enamat kui lihtsalt „äge kogemus“. See võiks olla võimalus päriselt kohtuda. Mitte ainult näha teisi, vaid kuulda, kuulata ja kõnetada. Ja see juhtub ainult siis, kui loome selleks ruumi – sõna otseses mõttes.

Nii et järgmine kord, kui plaanid sündmust, mõtle lisaks särale ja tempole ka vaikusele. Sest vahel sünnivad just seal, vaikses nurgas või vaikuse oaasis, kõige tugevamad mõtted ja seosed.

Kui vajate selles kõiges kaasamõtlemist, siis kirjutage olavi@wowevents.eu ja arutame koos, kuidas seda võiks teha.

 

Mõnusat korraldamist,

Olavi Ruhno

 

#woweventsestonia #eventmarketingpro